AKSI SAAR

Aksi saar asub Prangli külje all ning läheduse tõttu kutsutakse teda ka vahel Väike Prangliks. Randlased kutsuvad Aksit vahel ka Äksi saareks. Aksil on ka linnukaitseala kus randumine lindude pesitsemisajal on keelatud ja karistatav. Paadisõit Leppneemest või Pranglilt Aksile kestab alla tunni kuid sadama puudumise tõttu tuleb suure laine korral olla valmis ka reisi ärajäämisele.

Aksi on olnud ajalooliselt paadiehitajate suurpere Akkermannide kodusaareks. Aksi paadimeistrite purjepaadid ja kalapaadid oli 20 sajandil hästi tuntud ja hinnatud randlaste hulgas. Nõuka ajal tehti Aksi saar tühjaks ja praeguseks ongi saar jäänud inimasustuseta. Saarel võib vaid kohata ohtralt rebaseid ja linnuluid. Aksi on Tallinnale lähim asustamata saar, pakkudes oma unikaalse loodusega kordumatu ja ekslusiivse elamuse külalistele.

Aksi on Naissaarele, Aegnale, Pranglile ja Pedassaarele alternatiiviks privaatsete ürituste korraldamisel. Aksil on maaliline liivarand, kiviklibused rannaalad, sood ja heinamaad ning lõkkeplats külalistele.

Aksi sobib eelkõige loodust austavale ja vastutustundelisele merehuvilisele, saarel tule tegemine võib toimuda vaid lõkkeasemel või rannas, kaugel eemal kergestisüttivast samblast ja oksarisust.

1790–1953 oli saarel alaline asustus – viimati enne teist maailmasõda 5 perega küla, mille viimased elanikud sunniti lahkuma NSV Liidu piirivalve algatusel. Paljud olid põgenenud juba 1944. Aksilasi tunti heade paadi- ja mööblimeistritena. Mitmed läksid Rootsi, mõned viimastest saareelanikest töötasid veel sealgi paadimeistrina.

1849 ladus David Weckmann, kelle koolmeistri-laadse töö tõttu olid saareelanikud ümbruskaudsetest veidi haritumad, väikestest kividest aastaarvu ning tegi samasse kividest labürindi.

Ööl vastu 25. augustit 1941 ujus saarele alasti mees, kes põgenes kaubalaevalt Eestirand pommitamise eest.

1986. aastal rajati saare lõunaotsale tulepaak.